Kuidas ma lõpuks inglise keele selgeks sain — kui aastatepikkused kursused ja äpid seda ei suutnud

Aastaid tundus mu inglise keel olevat kinni samas kohas — ja miski, mida proovisin, ei paistnud seda paigast nihutavat.

Paberil olin teinud kõik õigesti: aastaid kursusi, head hinded, B2-tunnistus. Aga päris vestluses kaotasin järje, kui inimesed kiiresti rääkisid, ja kui oli minu kord, ei tulnud täpne sõna sageli õigel ajal meelde — nii et jäin pausile või haarasin mõne ebamäärasema sõna järele, mis päris hästi ei sobinud. Ma oskasin keelt paberil. Raske oli seda päriselt kasutada — vabalt, just selles hetkes.

Rohkem õppimist ei suutnud seda lõhet kunagi täielikult ületada. Siis, mõni kuu tagasi, suutis seda üks ainus küsimus.

Küsimus, mida keegi polnud mult küsinud

Intervjueerisin selle ajakirja jaoks rakenduslingvisti, professor James Carterit — teadlast, kes uurib, kuidas täiskasvanud jõuavad teises keeles sujuvuseni. See pidi olema lihtne lugu: mõned tsitaadid ja edasi.

Poole vestluse pealt tunnistasin pooleldi naljaga, et olen „inglise keelt igavesti õppinud" ega suuda ikka veel kohvikus kiiret juttu jälgida. Ta ei naernud. Ta küsis minult ühte asja:

„Kui palju inglise keelt te olete tegelikult lugenud — oma lõbuks, mitte kursuse jaoks — kõigi nende aastate jooksul?"

Hakkasin vastama, siis jäin vahele. Ausalt öeldes mitte palju. Olin lugenud seda, mida kursus nõudis, ja omal käel mõnda uudist või aeg-ajalt mõnda artiklit — aga mitte kunagi kaua ega harjumusena. Kümme aastat selle keelega, ja umbes sinnamaani see jäigi.

„Tavaliselt on just see puuduv tükk," ütles ta.

Siis selgitas ta midagi, mis muutis seda, kuidas ma kogu asja näen. On vahe, ütles ta, kas keelt õppida või seda omandada. Õppimine on teadlik osa — reeglid, verbitabelid, sõnaloendid, asjad, mida saab testis näidata. Omandamine on aeglasem osa, mis toimub märkamatult, kuni mustrid hakkavad tunduma loomulikud: seepärast ei mäleta sujuvalt rääkiv inimene, et omadussõna tuleb ette, vaid lihtsalt tunnetab seda. Kursused on head esimeses. Aga päris vestlus toetub teisele: kui kõne tuleb sinu poole kiiresti, pead sõnad silmapilkselt ära tundma, ilma ajata peatuda ja neid lahti mõtestada — ja kui on sinu kord, peavad need tulema iseenesest. Teadlik teadmine on lihtsalt mõlema jaoks liiga aeglane.

Omandamiseks on vaja, ütles ta, suurt hulka keelt, millest suudad aru saada — seda, mida keeleteadlane Stephen Krashen nimetab mõistetavaks sisendiks (comprehensible input): sõnumeid, mis on sinu tasemest veidi kõrgemal, aga mida suudad siiski jälgida. Mitte nii rasked, et loed sõna-sõnalt, ega nii lihtsad, et need ei õpeta sulle midagi. Ta joonistas oma märkmikku kiiresti kõvera, et näidata, kus päris õppimine toimub.

„Kust siis," küsisin, „saada tundide kaupa sellist sisendit, ilma et peaks teise riiki kolima?"

Ta naeratas, nagu oleks seda küsimust oodanud. „Te olete ajakirjanik. Te loete terve päeva oma emakeeles. Teil lihtsalt pole kunagi pähe tulnud teha seda inglise keeles."

Miks lugemine võidab: kõik taandub mahule

Olin kahtlev. „Loe lihtsalt rohkem" kõlab nagu nõuanne, mille võiks kruusile trükkida. Nii et ta andis mulle numbrid — ja just numbrid jäid mulle meelde.

Trükitud inglise keeles on tema sõnul umbes 88 500 erinevat sõna — see on Nagy ja Andersoni (1984) hinnang. Ükski kursus ei suuda sulle nii palju õpetada; ühte ellu ei mahu nii palju tunde. Ainus viis nii suure sõnavaraga kokku puutuda on põrgata sõnadele ikka ja jälle, kontekstis, aastate jooksul. Ja miski ei paku neid kohtumisi nii kiiresti kui lugemine. Ta näitas mulle Andersoni, Wilsoni ja Fieldingu (1988) uuringut, mis mõõtis, kui palju lapsed väljaspool kooli loevad:

Arvutus on lihtne, ütles ta: rahuliku tempoga 150–200 sõna minutis teeb kakskümmend minutit 3000–4000 sõna. Tee seda enamikul päevadel ja aastas koguneb tublisti üle miljoni sõna. Sõnakaardid ja grammatikaharjutused ei suuda nii palju keelt su silmade eest läbi viia.

„Aga sõna ei õpi selgeks, kui näed seda ainult korra," ütlesin. Ta nõustus — ja just selles ongi asi. Nagy, Herman ja Anderson (1985) leidsid, et tõenäosus õppida uus sõna selgeks ühest kohtumisest on väike, umbes üks kümnest, ja võib kuluda tosin kohtumist või rohkemgi, enne kui sõna on päriselt sinu oma. „Nüüd," ütles ta, „korrutage üks-kümnest tõenäosus miljoni sõnaga." Väike tõenäosus, korratuna tohutus mahus — nii ehitatakse üles rikas sõnavara. Ja asi pole ainult selles, et teada rohkem sõnu — vaid selles, et tunda igaüht sügavamalt. Kohtad sõna kümnetes eri lausetes ja sa mitte ainult ei tunne seda ära; sa omandad selle tähendusvarjundid, loomulikud sõnaühendid, ümbritsevad sünonüümid ja tunnetuse, millal seda täpselt kasutada. See sügavus ongi vahe sõna vahel, mille sa lihtsalt ära tunned, ja sõna vahel, mida suudad päriselt kasutada — mis tuleb sulle iseenesest, õiges vormis, täpselt sel hetkel, kui seda vajad.

Aga mahuga kaasneb üks tingimus, lisas ta. Kõik need sõnad kogunevad ainult siis, kui sa päriselt edasi loed, ja edasi loed sa ainult seda, mida tõesti tahad. Lugu, mida armastad, teeb korraga kaht asja. See hoiab sind lehti keeramas, nii et sõnu tuleb aina juurde. Ja see paneb sõnad meelde jääma: kohtad uut sõna põneval hetkel — äkilises pöördes, ärevuses, stseenis, millest ei suuda end lahti rebida — ja su aju seob sõna selle hetkega. Sellised elavad hetked püsivad su aktiivses mälus kaua ning sõna, nüüd ühega neist seotud, püsib seal koos sellega — palju kauem, kui ükski sõnakaart kunagi suudaks. „Igavas ja kaasahaaravas tekstis võib olla täpselt sama sõna," ütles ta. „Aga ainult üks neist paneb selle sul meelde jääma."

Ta mainis veel üht tulemust, millele mõtlesin kogu koduteel. Cunningham ja Stanovich (1998) mõõtsid aastaid, kui palju inimesed loevad. Agarad lugejad said paremaid tulemusi sõnavaras, üldteadmistes ja keeleoskuses — ja mõju püsis ka pärast seda, kui teadlased olid arvesse võtnud erinevusi hariduses ja algsetes võimetes. Näis, et tööd tegi lugemine ise. Ja see ongi julgustav osa: tugev sõnade valdamine — sõnavara, teadmised, kõrv selle jaoks, kuidas keel toimib — ei ole midagi, millega sünnitakse või mitte. Selle ehitab üles lugemine.

Miks rasked raamatud panid mind alla andma

Siinkohal pidin temaga aus olema. Olin varem proovinud inglise keeles lugeda ja loobunud — kaks korda. Mõlemal korral olin haaranud „päris" romaani, põrganud mõne lehekülje jooksul liiga paljudele tundmatutele sõnadele ja alla andnud.

Ta noogutas, nagu oleks seda sageli kuulnud. Selle taga on üks tuntud number. Sõnavarauurija Paul Nationi (2006) järgi pead iseseisvalt mugavalt lugemiseks teadma umbes 98% lehekülje sõnadest. Sellest allpool kulub rohkem aega sõnade otsimisele kui lugemisele, lugu laguneb ja sa jääd seisma. Aga tavalise romaani puhul 98%-ni jõudmiseks on vaja suurt sõnavara:

Aga siis ütles ta midagi, mis on mulle meelde jäänud — sest see võttis süü raamatult ja ka minult.

Raske raamatu tegelik probleem, selgitas ta, ei ole tundmatud sõnad iseenesest. Vaid see, mida igaüks neist sulle maksab. Tavapärasel lugemisel tähendab iga tundmatu sõna loost väljumist: peatu, võta telefon, ava tõlkija, trüki sõna sisse, loe tähendus ja otsi siis lehel oma koht uuesti üles. Iga selline kõrvalepõige on väike. Aga kõrvalepõiked mitmekordistuvad — üks iga sõna kohta, mida sa ei tea. Raskel leheküljel teeb see kümme katkestust ja loo niit on kadunud. Ja alati pole tegu ühe sõnaga — vahel on see terve väljend või lause, mida ei suuda kokku panna, ja seda on vanaviisi otsida veelgi kohmakam. Just see hõõrdumine, mitte sõnavara, pani mind mõlemal korral alla andma.

Seega on tegelikult kaks viisi, kuidas raamat mugavaks muuta, ütles ta. Üks on lugeda midagi oma tasemele lähemat, kus tundmatuid sõnu on vähem. Teine on muuta iga tundmatu sõna järeleuurimine peaaegu tasuta — ja see osa, lisas ta, oli varem raske, aga enam mitte. Ta soovitas mulle äppi, mida kasutasid paljud tema üliõpilased, Nikmas Studiot, mis on loodud selle hõõrdumise peaaegu täielikult kõrvaldamiseks. Kirjutasin nime üles. Nagu peagi avastasin, muudab see teine viis kõike.

Uuring, mis mind veenis

Enne lahkumist palusin temalt üht kindlat tõendit — mitte teooriat, vaid päris tulemust. Ta juhatas mind uuringusarja juurde Vaikse ookeani lõunaosas.

1980. aastatel viisid Warwick Elley ja Francis Mangubhai (1983) Fidžil läbi uuringud, mida nad nimetasid „Book Flood" („raamatute uputus"). Nad andsid inglise keelt õppivate laste klassidele pidevalt uusi lõbusaid juturaamatuid ja suunasid aega harjutustelt lugemisele.

Lugevad klassid arenesid umbes kaks korda kiiremini — ja siin on osa, mis mind tõeliselt veenis: lugemisrühm ei lõpetanud programmi lihtsalt eespool, vaid jäigi ette. Järgnevatel aastatel nende edumaa teiste õpilaste ees ainult kasvas. Varakult lugema hakkamine oli seadnud nad kiiremale rajale ja nad jäid sellele. Hilisemad „book flood" programmid teistes riikides leidsid sama. Seda graafikut vaadates nägin oma lamedat joont: aastaid õppimist, mis tõusis kiiresti ja siis jäi kesktasemele paigale, mida pidasin oma piiriks. Hakkas paistma, et piiriks oli meetod, mitte mina.

Mis muutus, kui ma seda proovisin

See ei juhtunud üleöö — aga sellest sai kõige tõhusam asi, mida olin oma inglise keele heaks kunagi teinud. Edusammud, mida aastatepikkune õppimine kunagi päris ei toonud, hakkasid lõpuks tulema ja tulid järjest.

Seekord muutsin ühe asja ja see muutis kõike: lugesin äpis, mida professor Carter oli mulle soovitanud, Nikmas Studios. Kuna see kõrvaldas hõõrdumise peaaegu täielikult, ei pidanud ma mängima kindla peale ega ronima aeglaselt lihtsatest raamatutest ülespoole, nagu tavaliselt soovitatakse. Sain võtta need, mida päriselt tahtsin — ka täispikad romaanid, millest olin kaks korda loobunud — ja seekord jäin nende juurde.

Praktikas tähendab see järgmist. Äpp võtab päris raamatud ja muudab need interaktiivseks. Kui satud millegi otsa, millest aru ei saa — üksik sõna, keeruline väljend või terve lause —, märgistad selle lihtsalt ja tõlge ilmub kohe kõrvale, samale leheküljele. Kuuled, kuidas see kõlab, ja iga fragment, mille järele vaatad, salvestatakse automaatselt — kogutuna raamatu navigaatorisse, peatükkide kaupa rühmitatuna, selles järjekorras, nagu sa neid kohtasid. Sa ei haara kunagi telefoni, ei ava teist äppi ega kaota oma kohta. Iga tundmatu sõna või väljendi hind langeb peaaegu nullini — nii et hõõrdumist, mis varem igaühega mitmekordistus, lihtsalt ei ole. Lehekülg täis võõraid sõnu ja väljendeid tähendas varem tosinat katkestust. Nüüd on see kiire märgistus siin-seal ja lugu liigub edasi.

Seal on ka mängurežiim, mis aitab kinnistada kõike, mida oled salvestanud: see muudab su fragmendid kiireks vastupidiseks harjutuseks — näitab sulle tähendust ja sina lood sõna — mis surub järele vaadatud sõnad veelgi sügavamale mällu.

See muutis seda, milliseid raamatuid sain lugeda. Kuna sain märgistada ükskõik mida — sõna, keerulise väljendi, isegi terve lause — ja sellest kohe aru saada, tundus isegi minu tasemest tublisti kõrgem raamat mugav juba esimesest leheküljest peale. Alguses oli uusi sõnu rohkem kui hiljem — aga kuna igaüks neist oli vaid ühe kiire märgistuse kaugusel, ei tundunud see kunagi raske. Miski ei tõmmanud mind loost välja, nii et lugesin lihtsalt edasi.

Ja see võimendab iseennast: raamat muutus seda lihtsamaks, mida kaugemale lugesin. Selle võtmesõnad ja väljendid tulid ikka ja jälle tagasi, kuni need olid minu omad, nii et viimastes peatükkides märgistasin palju vähem. Terve raamatu jooksul kohtad samu sõnu ikka ja jälle, erinevates olukordades — ja nii need kinnistuvad. Sa lõpetad nende järele vaatamise ja hakkad tunnetama, millal miski sobib. Hõõrdumise kõrvaldamine on just see, mis hoiab sind piisavalt kaua lugemas, et sõnad saaksid settida. Uusi sõnu muidugi ikka tuleb; rikas lugu toob neid sisse lõpuni välja — aga edasi minnes järjest vähem ja igaüks on vaid ühe kiire märgistuse kaugusel. Ja see kandub raamatult raamatule: mida rohkem loed, seda rohkem sõnu sa juba tead, nii et iga uus raamat algab eelmisest lihtsamalt. Oma tasemele lähemal lugemine aitab endiselt — vähem tundmatuid sõnu on alati lihtsam —, aga see pole enam ainus viis mugavaks jääda.

Ja tulemused tulid. Umbes kolmandal nädalal märkasin, et olin lugenud mitu lehekülge järjest ühtegi korda peatumata — lihtsalt lugu jälgides. Kahe kuuga jõudis muutus ka mu kõnesse: rikkam sõnavara hakkas tulema iseenesest, keset lauset — sõnad, mida olin varem ainult ära tundnud, ja uued, mille olin lugemisest külge saanud, tulid nüüd ilma otsimata. Ja kuulamisoskus jõudis järele — mõne kuu pärast olin filmist juba kolmandiku ära vaadanud, enne kui taipasin, et olin lõpetanud subtiitrite lugemise ja lihtsalt jälgisin seda, kiirete dialoogidega ja kõigega. See ei tundunud võlukunstina. See tundus järkjärgulise kasvuna, mida uuringud kirjeldavad, ja mis lõpuks ka minuga juhtus.

Õigluse huvides ei olnud lugemine ainus, mida tegin — rääkisin endiselt alati, kui sain, ja vaatasin aeg-ajalt filme, et kõrva treenida ja raamatutest vaheldust saada. Rääkimist ja kuulamist tuleb harjutada otse. Aga sõnavara ülesehitamisel — selle sügavuse ja ulatuse puhul, millele päris sujuvus toetub — ei saa miski lugemisega võrrelda. See oli puuduv mootor ja kui hõõrdumine oli kadunud, tegi see minu sujuvuse heaks rohkem kui ükski üksik kursuseaasta.

Kuidas ma täna alustaksin

Siin on lühidalt, mida uuringud — ja minu enda pikk ringtee — soovitavad teha:

• Loe asju, mida tahad päriselt lõpuni lugeda. Huvi hoiab sind piisavalt lugemas, et kõik need sõnad saaksid koguneda.
• Oma tasemele lähedane raamat on lihtne tee — aga mitte ainus. Kohese märgista-ja-tõlgi funktsiooniga saad jälgida ka raskemat, huvitavamat raamatut, ilma et see sind üle ujutaks: iga tundmatu sõna, väljend või lause saab sekundiga selgeks, nii et midagi ei kuhju.
• Lühidalt ja iga päev. Viisteist kuni kakskümmend minutit on vahe üle miljoni sõna aastas ja peaaegu mitte ühegi vahel.
• Loe laialt ja pöördu tagasi. Samade sõnade kohtamine eri lugudes viib need tasemelt „olen seda näinud" tasemele „ma lihtsalt tean seda".

Ja kõige raskem asi, mida üksi õigesti teha, on lihtsalt alustamine. Siin tulebki mängu tööriist, mida professor Carter mulle soovitas — see, millest kogu see lugu on rääkinud. Nikmas Studioga loed raamatuid, mida päriselt tahad, ja iga sõna, väljend või lause, mida sa ei tea, tõlgitakse ja selgitatakse otse leheküljel, loetakse ette ja salvestatakse jooksvalt — koos mängurežiimiga, mis selle kinnistab. Lühike test on vaid sissepääs: mõned küsimused, umbes neli minutit, sinu taseme, eesmärkide ja lugemiseelistuste kohta, ning see seab sind äpis valmis sulle tehtud plaaniga — kust alustada, mis tuleb järgmisena ja tee, mis kasvab koos sinuga. Sama tööriist ja sama nihe, mis andsid mulle lõpuks tulemused, mida aastatepikkused kursused kunagi ei andnud.

Ma ei taha neid varaseid kursusi maha teha — need andsid mulle grammatikaaluse, esimese sõnavaravaru ning veidi rääkimis- ja kuulamisharjutust. Need tegid päris tööd; need lihtsalt polnud kõige tõhusam viis üles ehitada sõnavara, millele sujuvus toetub. Soovin ainult, et keegi oleks mult aastaid varem küsinud seda küsimust, mille professor Carter mulle tol pärastlõunal esitas. Kui midagi sellest kõlab nagu sinu enda paigaltammumine, ei ole järgmine samm rohkem tuupimist. See on õige raamat — ja nüüd ei pea sõnad, mida sa ei tea, sind enam peatama.

Allikad ja lisalugemist

• Krashen, S. D. (2004). The Power of Reading: Insights from the Research (2nd ed.). Libraries Unlimited.
• Krashen, S. D. (1982). Principles and Practice in Second Language Acquisition. Pergamon. (Õppimine vs. omandamine; mõistetav sisend / i+1.)
• Anderson, R. C., Wilson, P. T., & Fielding, L. G. (1988). "Growth in reading and how children spend their time outside of school." Reading Research Quarterly, 23(3).
• Nagy, W. E., & Anderson, R. C. (1984). "How many words are there in printed school English?" Reading Research Quarterly, 19(3).
• Nagy, W. E., Herman, P. A., & Anderson, R. C. (1985). "Learning words from context." Reading Research Quarterly, 20(2).
• Cunningham, A. E., & Stanovich, K. E. (1998). "What Reading Does for the Mind." American Educator, 22.
• Elley, W. B., & Mangubhai, F. (1983). "The impact of reading on second language learning." Reading Research Quarterly, 19(1); ning Elley, W. B. (1991). "Acquiring literacy in a second language: The effect of book-based programs." Language Learning, 41(3).
• Nation, I. S. P. (2006). "How large a vocabulary is needed for reading and listening?" Canadian Modern Language Review, 63(1).